"Madame Bovary" kokkuvõte

Charles Bovary- arst, Emma mees. Nigel arst, kes peale lihtsamate meditsiiniliste protseduuride, midagi muud eriliselt ei osanud. Toetus oma otsustega ja uskus oma naist, kes tema silmis on nii täiuslik, et ei suutunud oma käitumisega mitte ühtegi viga teha, kuigi ta vahel ei saanud aru oma naise käitumisest. Oli „pime” mees, et ei taibanud Emma suhteid Leoni ja Rodolphe’iga. Aeglane ja natuke juhmi võitu. Pärast naise surma, saanud teada naise abielu reetmiste kohta, suri ta murtud mehena.

Monsieur Homais - apteeker, klatšimoor, upsakas, uhkeldaja, enesearmastaja. Aitab Charles’il nime teha kohaliku arstina. Talle meeldib iseenda hääle kuulmine ja tema pikkades ja pidevates analüüsides või kommentaarides, ei puudu mingid näiteid. Kohati väga pugev mees. Talle meeldib vaielda kohaliku preestriga usu teemadel. Emma arvates on ta täiesti tülgastavalt igav ehk siis täielik vastand talle.

Leon - Emma sõber, hiljem armuke; advokaadi büroo abiline. Kolib Emmast kaugemale pärast oma armastuse avaldamist, lootes teda unustada. Hiljem taas kohtudes, tänu oma järjepidevusele ja sihikindlusele suudab Emma endale võita armukesena, aga ruttu väsib Emma Leonist ära, sest see suhe muutub tema jaoks igavaks. Aina rohkem Leonile nõudes, lõppuks loobub ka Leon suhtes ja raamatu lõpus pärast Emma surma abiellub ta rikka naisega,

Rodolphe - Emma esimene armuke, rikkas maaomanik. Suure egoga ja teistega manipuleeriv mees. Tal on olnud juba seljataga mitmeid suhteid armukestega, aga nähes Emmat kui ilusaimait ja ihaldusväärsemat sihtmärki, jätab teised sinna paika ja teeb kõik, mis võimalik, et Emma endale saada ja see tal õnnestubki. Suhe kestab neil kaua, kuni Rodolphe ära väsib sellest ja Emma pidevatest nõudmistest ja fantaasiast, kuidas nad koos Emma lapsega ära põgenevad. Pärast seda fantaasiat jätab Rodolphe Emma maha.

Monsieur Lheureux - butiigi omanik, kes teab täpselt, mida keegi vajab. Kuigi enamus kaupu on suhteliselt kallid, siis annab ta palju võlgu intressiga, et hiljem seda veel suurendada jne, kuni hetkeni, mil võlgnikud kaotavad kogu oma vara. Lõpuks ta saavutab selle eesmärgi ka Emma näol, kes koos Charles’iga laostuvad.

I osa

Charles Bovary sündis suhtelisel vaesesse perre. Ta tuli koheselt amme juurde anda, kui koju tagasi toodi hellitati ta ära. Vanematel polnud raha last riigikoolis harida. Poiss leidis endale külavahelt tegevust. Kui Charles sai 12, pani ema ta külapreestri juurde õpilaseks, õppimiseks küll eriti aega polnud. Järgmisel sügisel saadeti poiss viimaks Roueni kolledžisse. Ta oli mõõdukas koolipoiss, järelvaatajaks oli hulgikaupmees Ganterie tänavalt. Poiss oli klaasis alati keskmiste hulgas. Kolmanda aasta lõpul panid vanemad ta arstiteadust õppima, lootes poisilt bakalaureusekraadi.  Algul tegi Charles korralikult tööd õpingute nimel, kuid varsti lõi käega, kukkus abiarsti eksamilt läbi, teisel korral läks paremini. Ameti praktiseerimiseks oli hea Tostes, kus oli üksainus eakas arst, sinna sättiski tulevane arst end järeltulijana sisse.

Varsti abielus Charles Dieppe’i kohtupristavi lesega Helois, ema soovil. Naine võttis peres ohjad oma kätte. Jälgis igat mehe liigutust ja väitis, et mees olevat ta hooletusse jätnud.

Ühel hommikul kutsuti arst Les Bertaux’si jalaluud lahasesse panema. Ta aitas isa Rouaultil jala terveks ravida, käies haiget regulaarselt külastamas. Seal kohtus Charles ka patsiendi tütre Emmaga. Charlesil meeldis seal külas käia, aga pr. B ei meldinud see ning ta lõpetas külaskäigud. Veidi aja pärast, aga Heloise suri.

Üks päev külastas leske isa Rouault ning kuuldes kaotusest lohutas teda ja kutsus arsti endale külla. Charles võttis nõuannet kuulda ja läks Les Bertaux’si, edaspidi käis seal nii tihti kui soovis. Preili Emma ja tohter said igakorraga lähedasemaks. Charles otsustas neiu kätt paluda ning sai nõus oleku tüdruku isalt. Pulmad peeti järgmisel kevadel pruudi kodus, kui Charlesil leina aeg läbi sai. Pärast pulmi sõitis noorpaar oma uude koju Tostes’i.
Charles oli lõpuks õnnelik ja kõigega rahul, aga Emma tõukas meest endast eemale. Ta lootis elult midagi paremat ja unistas alalõpmata paremast elust kuskil mujal. Alates sellest ajast kui ta elas väikese tüdrukuna nunnakloostris, on ta unistanud, et armastus ja abielu oleksid lahenduseks kõigile tema probleemidele.

Charlesi ema polnud miniaga rahul, tema arust ajas Emma liiga suurt uhkust taga. Üks jääger kinkis noorpaarile itaalia hurda Djali.

Septembri lõpul kutsuti noored B Vaubyessard’i markii Andervilliersi juurde lossi. Pr. B sai aegaveeta auväärt seltskonnas, millest ta oli kaua unistanud. Ta sai vestelda erinevate daamidega ja õhtusel ballil tantsida. Hr. B. aga ei tantsinud, kuna naine keelas selle ära. Ööseks jäid B lossi. Hommikul pärast einestamist suundusid külalised jalutuskäigule aeda ning pärast seda nad lahkusid. Kui nad koju jõudsid polnud lõuna veel valmis ning pr. vallandas Nastasie.  

Järgnevad päevad möödusid samuti nagu enne külaskäiku. Emma jalutas aias ja Charles oli oma tööpostil. Emma mõtles ikka ballis ja seal veedetud ajast. Tal on igav ja ta on masenduses, kui ta võrdleb oma fantaasiaid üksluiselt reaalse külaeluga, ja lõpuks tema loidus teeb ta haigeks. Mees püüdis naist ravida, aga ei õnnestunud. Nii otsustas Charles elukohta vahetada. Hea koht oli Yonville Abbaye, kus ta sai endale ka vana arsti koha. Kui noorpaar Tostes’ist ära kolis, oli pr. B rase.

II osa

Teel uude kodukohta kaotasid B koera. Kohale jõudes einestasid nad võõrastemajas „Kuldlõvi“, kus veetsid õhtu kohalike seltsis, end kurssi viies siinse eluga. B koduks sai eelmise arsti maja. Edaspidi apteeker õpetas Emmat, kust mida tellida. Charles oli kurb – patsiente ei käinud. Ta remontis maja, et mitte aega raisku lasta.

Oodati last. Emma soovis poega, kuid sündis tütar Berthe. Ristimispäeval oli pidulik õhtusöök, vanad B olid kohal, Emma isa aga ei saanud tulla.

Vanad B jäid noorte juurde veidi kauemaks peatuma, aga kui hr. B hakkas Emmale ligi ajama kiirustas vanapr. B ärasõiduga.

Vahel käis Emma oma last amme juures vaatamas, saatjaks sattus talle hr. Leon.

Hr. Leon unistas aina pr. B. Nad veetsid aega koos ja isegi nende aknad olid vastastikku. Hr. tegi pr. kingitusi, nii ka vastupidi. Poiss ei suutnud end kuidagi kokku võtta, et Emmale oma tundeid avaldada. Kuigi, kui Emma taipas, et Leon armastab teda, tundis ta ennast süüdi ja hakkas kohusetundlikuks naiseks.

Mõne aja pärast lahkus Leon linnast, otsustas minna Pariisi juurat õppima, Emma muutus veel kurvamaks ning kapriisemaks. Charles ei osanud enam midagi ette võtta ning kutsus oma ema külla. Vanapr. B otsustas, et minial polevat nii palju vajadust romaane lugeda. Ämma ja minia suhted olid jahedad ning vanapr. lahkus.

Hr. Rodolphe Boulanger La Huchette’ist tuli oma sulasega arsti juurde, kellel oli vaja aadrit lasta. Arst kutsus Emma endale appi. Varsti külalised lahkusid ning hr. lahkus mõttega kuidas Emma endale võita.

Selle aasta põllutöödenäitus korraldati Yonvilles. Rahvast oli tulnud kõikjalt kokku, kuid see ei meeldinud pr. Lefrancoisile ning kurtis seda hr. Homaisile. Emma ja Rodolphe jalutasid laadaplatsil. Näitusele pidi tulema hr. prefekt, kellel aga polnud võimalik kohale tulla ning teda asendas tema nõunik Lienvain.  Emma ja tema saatja seadsid end sisse alevivalitsuse teisel korrusel ning nõunik alustas väljas oma kõnega. Kõne lõpus peeti isutung, kus anti auhinnad üle. Pärast seda saatis Rodolphe Emma koju. Õhtul oli veel söömaaeg ning kõik lõppes ilutulestikuga. Homais kirjutas lehte vaimuka artikli möödunud päevast.

Aeg möödus ning Rodolphet polnud näha. Kuid ühel õhtul ta tuli, rääkides Emmaga juhtus ka Charles koju. Juttu tuli pr. tervisest ning hr. Boulanger pakkus välja ratsa retked, mis võivad hästi mõjuda. Algul küll Emma keeldus kuid mees veenis teda, tervis ennekõike.

Mõne päeva pärast oligi asi korraldatud ning Rodolphe ja Emma läksid ratsutama. Ratsutasid metsa, hr. avaldas Emmale armastust. Koju jõudes ei tahtnud pr. matkast eriti Charlesile rääkida. Noored kohtusid salaja ning saatsid õhtuti üksteisele kirju.

Emma on tihti ebadiskreetne ja kõik külaelanikud räägivad temast taga. Charles seevastu ei kahtlusta midagi. Tema imetlus oma naise vastu ja ta lollus pimestavad teda Emma ebadiskreetsuse ees Ühel hommikul kui Emma Huchette’ist tuli oli tema teepeal Binet, kes pidas pardijahti. Teda huvitas väga kust pr. nii varasel kellaajal tuleb. Emma, aga luiskas, et amme juurest .

Nüüd üritasid noored ettevaatlikumad olla. Hr. Boulanger käis õhtuti ise Emma juures, nad kohtusid aias, vihmastel ilmadel Charlesi vastuvõtutoas. Rodolphe muutus ajaga järjest ükskõiksemaks, jättis vahepeal isegi kohtamisele tulemata. Emma hakkas kahetsema, miks ta küll ei suuda oma abikaasat armastada.

Homais tuli ideele, et doktori hr. võiks hakata jalapöia korrigeerimise operatsioone tegema, rääkis sellest Emmale ning mõlemad olid üksmeelel ja rääkisid ka Charlesile augu pähe. Doktor viis end sellega kurssi ning ka Homais sai Hippolytelt nõus oleku, et teda võiks opereerida. Algul tundus, et operatsioon möödus edukalt, kuid varsti hakkas haige valu kaebama. Asi läks nii hulluks, et jalg tuli amputeerida, selleks tuli Yonville hr. Canivet. Emma tunneb tülgastust oma mehe asjatundmatuse suhtes ja süveneb veelgi kirglikumalt oma afääri Rodolphe’iga.

Ammu polnud Rodolphe Emma juures käinud kuid ühel õhtul ilmutas ta end. Emma pingutas, et suhe Rodolphega püsiks – tegi kingitusi, hr. küll ei tahtnud neid väga vastu võtta. Emma kinkis ka Hippolyteile 2 puujalga, mille Charles pidi kinni maksma.

Emma avaldas Rodolphele armastust ning nõudis seda ka vastu.

Vanaproua B põgenes poja juurde vahepeal. Ämma ja minia läbisaamised polnud just kiita ning Emmal viskas see üle. Õhtul Rodolphega kokku saades otsustasid nad põgeneda. Järgnevad poolteist kuud tegid nad selleks ettevalmistusi. Mees osapool lükkas seda aega paar korda edasigi. Peagi aga tunneb vaevatud Rodolphe, et teda ei paelu enam Emma nõudvad kiindumused. Rodolphe hakkas aga Emmast tüdinema ning päev enne minekut kirjutas ta  Emmale kirja, kus räägib lahkuminekust ja, et nende koosolemisest ei tuleks midagi välja. (Enne kirja kirjutamist vaatas kõigi naiste kirju, kes tal olid olnud armukeseks.) Järgmisel päeval lasi ta kirja künnipoiss Girardil Emmale toimetada. Käskis lisada, et teda pole mõtet otsida, sõitis ära.

Kui Emma kirja kätte sai kohkus ta, pärast lõunasööki hakkas Charles Rodolphe saadetud aprikoose sööma ning pakkus neid ka Emmale. Samal ajal sõitis nende külast läbi Rodolphe sinine kabriolett ning Emma minestas. Tuli korraks teadvusele ja minestas uuesti. Vahepeal sonides jätkus see 43 päeva, siis hakkas ta vaikselt jõudu koguma, käis väljaski, aga õhtul läks asi jälle hullemaks. Charles arvas märkavat esimesi vähisümptomeid.

Lisaks tekkisid hr. B rahahädad, ta oli sunnitud hr. Lheureuxi käest 1000 franki laenama.

Emma paranes tasapisi, hakkas vaeseid abistama. Laps, kes haiguse ajaks amme juurde viidi, toodi tagasi, Emma õpetas talle lugemist. Isegi vanapr. B oli rahul ning jäi poja juurde kauemaks, kui plaanis. Lisaks käis Emmal veel palju teisi külalisi.

Mida rohkem kevad kätte jõudis hakkas pr. B muutusi korraldama, lasi aia ümber kaevata, viskas paljud külalised välja ja hakkas harvemini kirikus käima.

Apteeker tegi Charlesile ettepaneku naine Roueni teatrisse viia kuulsat tenorit Lagardyd kuulama. Selle ettepaneku tegi tohtrihärra ka tõeks ning mindigi Emmaga linna meelelahutust nautima.

Esimesi vaatusi nautis Emma täielikult, leides sealt sarnasusi oma eluga. Enne viimast vaatust kohtus ta hr. Leoniga ning ei suutnud ta etendusele enam keskenduda, mõtles vaid Leoniga koosveedetud ajale. Viimase vaatuse poolepealt nad lahkusid kolmekesi ja sättisid end sisse ühte sadamakohvikusse oma viimase aja tegevustest rääkima. Charles pakkus Emmale, et ta võib veel päevaks linna jääda ja uuesti etendusele minna, et see lõpuni vaadata. See kohtumine süütab taas vanad romantilised tunded Emma ja Leoni vahel ja seekord alustavad nad armusuhet.

III osa

Leon läks hommikul hotelli, kus B pidid peatuma ning leidis saelt Emma, kes oli otsustanud linna jääda. Nad meenutasid koos vanu aegu ning Leon avaldas Emmale ka armastust. Noored vestlesid õhtuni ning magasid maha etenduse, kuhu Emma oleks pidanud minema. Hüvasti jättes lepiti kokku järgmine kohtumine katedraalis, enne pr. B koju sõitu.

Õhtul kirjutas Emma Leonile lahkumiskirja kuid otsustas selle kirikus üle anda.

Hommikul tegi Leon ettevalmistusi kohtumiseks, ostis pr. lilled ning läks varakult kiriku, Emmat veel polnud. Kui jõudis andis pr. talle kirja ning asus kiiresti palvele. Palvetamise lõpetades tuli nende juurde kirikuvalvur, et kirikut tutvustada. Emma tahtis kirikut näha, see aga Leonile ei meeldinud ning kiirustas kogu aeg ära, aga Emma ei tahtnud minna.

Lõpuks vedas Leon ta tänavale, kus lasi kutsuda neile juhi ning sõitsid terve linna mitu korda läbi ilma peatumata, kus lõpuks ühel kõrvaltänaval Emma väljus.

Kui Emma kodukülla jõudis kästi tal kohe Homaiside juurde minna. Seal oli hoidiste tegemiste päev (ka teistel külaelanikel). Terve pere oli köögis laua ümber, Justin oli pahandusega hakkama saanud – käinud apteekri kapernaumas, see hr. Homaisile ei meeldinud ja oli väga vihane. Emma oli sinna kutsutud, et teatada temale ta äia surmast.

Kodus oli lein. Paari päeva pärast saabus ka vanapr. B noorte juurde, asuti leina toimetuste kallale.

Hr.  Lheureux tuli rääkima, et pole kiiret tema võlaga. Emma ei teadnud sellest eriti midagi, lisaks oli veel mingeid pabereid vaja allkirjastada, aga enne konsulteerida mõne notariga. Lepiti kokku, et Emma läheb Rouenisse hr. Leoniga rääkima paberitest.

Seal veedetud kolm päeva olid oivalised koos Leoniga. Nad hakkasid üksteisele kirju saatma. Üks päev ei suutnud Leon enam eemal olla ning läks Emmale külla.

Emma tahtis väga klaverit mängida, aga ei tulnud üksi enam hästi toime, vajas abi selle alal. Algul ei leitud sellele probleemile lahendust, kuid hiljem lepiti kokku, et Emma käib korra nädalas klaveritunde linnas saamas. Seega oli kohtumine armukesega kätte võidetud.

Emma hakkas iga neljapäev linnas käima ning selle asemel, et klaveritundides käia kohtus ta hoopis Leoniga. Emma muutub aina hoolimatumaks enda ja Leoni suhte suhtes. Tulemuseks, aga Emma tuttavad peaaegu avastavad mitmetel juhtudel Emma truudusetuse.

Üks päev kui Emma oli jälle linnas, tuli Leonile külla ka Homais, kes ei tahtnud Leoni kuidagi tööpostile lasta. Selleks ajaks, kui Leon hr. Homaisist lahti sai oli Emma juba lahkunud. Peagi Emma tüdineb Leonist. Ta ei tea kuidas teda maha jätta ning otsustab muutuda eriti nõudlikuks.

Emmal tekkisid suured rahaprobleemid, ta oli palju võlgu Lheureuxile. Too kaebas võlad Vincartile, kes lõi kõik kokku ning saatis Emmale kohtukirja võlunõudega.  Charles ei teadnud Emma rahaasjadest midagi. Emma müüs isegi ühe mehe vana talu maha. Aga võlga tasutud ei saanud. Kohtutäitur käis maja ja mööblit hindamas.

Emma kardab, et Charles võib sellest teada saada ning ta üritab pööraselt koguda seda raha, mis tal vaja on, lüües külge Leonile ja kõikidele teistele linna ärimeestele.

Emma küsis raha Leonilt, Guillauminilt ning paljudelt teistelt külaelanikelt, kuid keegi ei andnud. Lõpuks suundus ta Rodolphe juurde, kuid ei saanud ka sealt oma probleemile lahendust. Koju minnes suundus ta Homaiside juurde ning käskis Justinil apteekri kapernaumi võtme tuua, kuna tal olevat ühte rohtu vaja. Emma võttis seal arseeni.

Charles oli koju jõudes maja arestis šokeeritud ning nõudis Emmalt selgitusi, kuid see ulatas talle ainult ühe kirja. Emmal hakkas halb ning langes voodisse, oksendas. Charles sai aru, et naisel on mürgitus. Kutsus apteekri appi, aga nad ei osanud midagi teha, kutsuti linnast kaks arsti Canivet ja Laviviere. Ka nemad ei saanud enam aidata ning Emma suri.

Toimusid matused, isa Rouault ja vanapr. B saabusid.

Pärast matuseid lasi Charles tütre amme juurest koju tuua. Mees igatses väga oma naist, ta leidis üles ka Emma kirjad teistelt meestelt.

Ka Lheureux käis oma raha nõudmas. Charles pidi müüma kogu mööbli ja väärtuslikud esemed, mis veel alles olid.

Hr. B kohtus Rodolphega ning tunnistas, et ei anna tema peale viha.

Varsti suri ka Charles. Preili B toimetati vanaema juurde, kuid ka too suri ning isa Roualtil oli halvatus ja väike Berthe jäi ühe tädi hoole alla.

Kuigi Flaubert oli üks esimesi realismi esindajaid võib teoses kohata ka romantismi mõjutusi, nagu pikad looduskirjeldused, inimeste deitailsed kirjeldused. Ka Emma fantaseerimine on pigem romantismi joon, millele Flaubert lisab reaalsuse juurde, muutes selle teose ja realismi joonte esindajaks. Kogu põhiteos on ehitatud hukule, et kuigi Emma saab vahel ikkagi kogeda teise mehe käte vahel nn õnne, maksab see talle lõpuks kõik kätte, kuni surmani välja, mis tapab hiljem ka ta mehe.